Albaania

Hommikul kell 6 kohe meie hotelli eest bussi. Edasi pealinna. Teepealt korjab buss aina inimesi peale. Ja siis tuleb paus. Kedagi ei ole kohal. Bussijuht helistab ja helistab. Lõpuks tulevad peale 3 Eesti tüdrukut. Esimene ja viimane kokkupuude eestlastega (jätame lennujaama välja). Siiamaani oleme olnud koos saksa turistidega. See täpsus sobib mulle. Sadamas oli meie tiibur kindlasti kõige koledama väljanägemisega. Aga selleest kindlasti kõige vanem. Sisse minnes selge…vanaraud tegelikult. Aga Albaaniasse ta meid viis ~30min. Seal läksime oma grupist eraldi lihtsalt Saranda linnaga tutvuma. Mõned asjad olid kirja pandud mida külastada. Lõpuks ronisime kuhugi pärapõrgus olevasse mäe osta kus pidi olema mingid varemed kohe elumajade vahel. Tundus juba liiga mahajõetud koht. Tulime ruttu tulema. All mereääres oli ilm ilus. Sõime. Võtsin kaheksajala. Väga hea. Teenindus samuti. Maksime eurodes (Albaanias on Lekkid) Pärast kurssi kontrollides oli kõik õige ja kurss sama mis raha vahetades. Jalutasime ja tegime veel õlled. Tagasiminekuks oli meil aga mingi praami moodi elukas (vana, kole, vanaraud loomulikult) Kapten ütles et sõidab tagasi 1.5h Keegi ei saanud midagi aru. Pidi ju tiibur Kristi ka meid tagasi viima. Nii 15min pärast said kõik aru. Torm ja tiiburid ei sõitnud. 45min ja üsna karm. Meil all inimesed siiski ei oksendanud. Ka ise suutsime kuidagi vastu panna. Mõlemad korrad passikontroll läks kiiresti ja õhtul olime õnnelikult oma Korfu kodus. Ei olnud häda. Ei kahetse.